Meie igapäevane töö ja armsad kolleegid :)

Meie praktikakoht on Ministry of Public Healt (tervisehoiuministeerium), täpsemalt oleme osakonnas nimega Entitlement Unit (õigusüksus) . Tööpäevad algavad kell 8 ja kestavad kuni 14ni, nädalavahetused vabad.

Lõunapause ei ole ette nähtud, sest kohapeal lõunat ei serveerita. Sellegipoolest on igaühel võimalus kaasa võetud toitu külmkapis hoida, mikrouunis soojendada ning omale sobival ajal einestada, või kasvõi välja sööma minna. Ausalt öeldes, enamasti süüakse oma töölaudade peal arvuti taga.

Meie peamiseks tööülesandeks on Malta riigi kodanikele Euroopa ravikindlustuskaarte väljastada.
Selleks võtame vastu tavaposti või e-maili teel saadetud avaldused ning sisestame nendel oleva informatsiooni Euroopa ravikindlustuse infosüsteemi. Vajadusel muudame juba olemasolevaid andmeid ning prindime kaartid koos aadressisiltidega välja. Kontrollime informatsiooni õigsust kaartidel ning märgime avaldustele üles iga kaarti numbri, mille järgi hiljem kõik avaldused ära arhiveerida tuleb. Suurema osa kaartidest saadame inimestele posti teel koju, vaid väga vähesed soovivad sellele ise järele tulla. Postitame päevas ikka üle 200 kaarti. Pisikese laua taga on vaja suur töö ära teha :)

Välismaalastele saadame teateid selle kohta, milliseid dokumente nad peavad esitama, enne kui tasuta ravikindlustuse saavad. Nendega on pisut keerulisem, seega jääb meile enamasti koopiate tegemine ja kirjade postitamine.

Meie osakonnas on 6 inimest: Janet, Joyce, Mandy, Joey, Monica ja Josephine. Nad kõik on väga hoolivad, sõbralikud ja abivalmis inimesed. Kuna üks töötaja läks just ära, siis oleme neile suureks abiks. Nii meeldiv on kuulda peale iga tööpäeva lõppu, kuidas nad kiidavad ja tänavad meid tehtud töö eest. Just nemad on olnud meile siin Maltal viibimise ajal kõige suuremaks toeks. Kõik koos hoolitsevad meie eest, soovitavad kuhu minna ja mida teha ning alati muretsevad, kuidas meil läheb. 

Maksete osakonnas, kus sain kõigest paar tundi tööd teha, on kolm meesterahvast (kahjuks nimed ei ole meeles). Nemadki on väga sõbralikud ja toredad. Muide, üks nendest juba ostis oma puhkuse ajaks lennupiletid Eestisse ära :D

Kõige suurem ülemus on aga teistsugune - pidevalt pahuras tujus. Tõreleb töötajatega valjul häälel ning kunagi ei kuule tema suust innustavaid sõnu.

Loomulikult jääme oma armsaid kolleege igatsema. Kuidas me saakski unustada igapäevast Joey soovitust: "Have a break, have a KitKat!"

Gozo ja Comino

Eelmisel nädalavahetusel käisime Gozo saarekest uudistamas. Kõik muudkui kiitsid, et seal on nii palju vaadata, et üks päev ei pruugi üldse piisav olla. Mõtlesime pikalt, kas organiseerida endale ööbimine või minna hommikul hästi vara ja sõita hop-on-hop-off bussiga päev otsa ringi. Otsustasime siiski viimase variandi kasuks, sest tundus tõenäolisem, et just nii õnnestub meil kõik palju kiiremini ja efektiivsemalt.

Ärkasime kell 6.00, kella 9ks olime sadamas. Buss sõidab Vallettalt sinna üle tunni aja. Huvitav oli see, et praami pilet tuli osta alles Gozolt tagasi tulles ja see maksis alla 5 euro. Hop-on-hop-off bussi pileti ostsime kohe sadama juurest ühe noormehe käest ainult 15 euroga (muidu maksis 18). Praam oli paksult rahvast täis ja väga kärarikas, justkui oleks laadale läinud, aga õnneks kestab sõit ainult pool tunnikest.

Teises sadamas juba bussid ootasid meid. Istusime rõõmsalt ülemisele korrusele, panime kõrvaklapid pähe ja ootasime väljasõitu. Järsku tuli meie juurde neiu, kes käskis maha minna, kuna oleme vales bussis. Siis alles tutvusin kaartiga ja nägin, et pool teekonnast on üht ja teine pool teist värvi. Arvasin, et nüüd on küll pahasti, ostsime vist vale pileti ja saame ainult poolt Gozo saart näha. Õnneks tuli välja, et busside värvivahe tuleb erinevates firmadest, aga kaartil olevad erinevad värvid bussi marsruudist.

Sõitsime kohe saare teise otsa, et paadikestega sõitma minna. Bussis on tasuta wifi ja kõrvaklappidega on võimalik kuulata sihtkohtade tutvustust ning ajalugu. Hirmus tuuline on ülemisel korrusel istuda ning õlad lähevad korralikult päikese käes punaseks.

Paadisõit oli imeline. Võrreldes Blue Grottoga ei olnud küll vesi sama helesinine, kuid hind poole soodsam (4 eurot) ja palju rohkem mida vaadata. Lõpuks sain oma selfiekepikest ka kasutada :D Järgmisel pildil ongi kurikuulus Azure´i Window ja natuke põnevat maastikku. Nendes pisikestes augukestes oli üllatavalt palju meresoola ladestunud... Meil vedas, et jõusime nii varajasel kellaajal, sest selleks ajaks, kui hakkasime ära minema oli sinna juba väga palju turiste kogunenud.

Järgmisena otsustasime teha peatuse Marsalforni linnakeses. See on üsna sarnane teistele Malta mereäärsetele kalurilinnadele - palju pisikesi värvilisi paadikesi ja restorane. Leidsime sealt väga ägeda kommipoe/kohviku, kuid sealsed hinnad on päris krõbedad.

Viimasena läksime randa :) Kõhud olid juba nii tühjad, kuid ühtegi restorani ega kohvikut ei olnud, kõigest üks toidukäru, mis müüs friteeritud sügavkülmutatud toitu. Pinke ka ei olnud. Istusimegi kivi peal pappkakarbid käes ja sõime sõrmedega friikartuleid ja kanasašlõkki.

Cominol käisime eile. Samamoodi ärkasime kell 6.00, et võimalikult vara kohale jõuda. Seda enam, et seal tuleb jala ringi seigelda, sest busse ei liigu. Muide, Comino saarekesel elab ainult 1 perekond. Sinna sõidavad palju pisemad praamid (kui neid võib üldse nii kutsuda :D) ja pilet maksab edasi-tagasi 10 eurot. Jällegi oli hommikul mõnus rahulik, saime Blue Lagoonis paar pildikestki teha, ilma et sada võõrast inimest kaadrisse jääks.

Ei saa mainimata jätta, et ülejäänud saar nägi väga õune välja. Justkui oleksime kuskile kõrbesse sattunud ja ainus märk elust on ringi siblivad sisalikud (neid oli seal vist mustmiljon :D). Kõndisime saarekesele ringi peale umbes 2 ja poole tunniga, arvestades seda, et teeolud on väga kehvad ja kohati täiesti olematud.

Olgu, üks kaunis hotellike jäi ka silma, aga praegusel hooajal on see suletud. Kõigest hoolimata, pean tunnistama, et ma pole oma elus veel siiani nii maitsvat jäätist ning tortillat söönud, kui Blue Lagooni ääres :) :) Pildi pealt küll ei paista, aga mõned hullud juba ujusid seal 17 kraadises vees.

Teel Maltale tagasi, teeb miniatuurne praamike veel ühe ringikese Comino saare koobaste lähedal. Sealne vesi on ikka uskumatult sinine ja läbipaistev.

Kuna olen ise oma kõrvaklapid koju unustanud, siis rõõmustasin väga, et turistibussis need "tasuta" sain. Tahtsin Cominole sõites bussis teel sadamasse ja tagasi muusikat kuulata, aga selgus, et needsamad kõrvaklapid ei kõlba mitte kuhugi, Isegi kui ma oma telefonis muusika kõige valjema peale panen, pole nendest eriti hästi midagi kuulda :D

Kaks väikest armsat külakest: Popeye ja Crafts Village

Popeye Village on üks Malta kõige põnevamaid vaatamisväärsusi. Toredad värvilised puidust majad on ehitatud ühe koomiksitegelase järgi tehtud filmi "Popeye" jaoks. Pilet maksab 10 eurot ja 50 senti, mis sisaldab ka väikest topsi maitsvat punshi ja mälestuseks postkaarti.

Kõikides majades saab sees uudistamas käia ning lisaks sellele, on külakeses ka väga lahedad elanikud, kes lõbustavad inimesi oma naljaka olemise ja tantsunumbritega.

Crafts Village ehk käsitööliste küla on koht, kus on võimalik oma silmaga vaadata, kuidas puhutakse klaasi, valmistatakse savist nõusid ja dekaratsioone või hõbedast ja pärlitest kauneid ehteid. Loomulikult saab kõike seda ilu endale koju kaasa osta :)

Ostsin enadle sealt ühe väga ilusa liblikaga hõbesõrmuse. Aga pean tunnistama, et see läks juba järgmisel päeval katki. Seega, neid õhkõrnasid asju eriti ei soovita.

Täiesti juhuslikult avastasime sealtsamast Craft Village´i kõrvalt väikese lemmikloomade farmi. Kuna see oli tasuta, siin ostsime jäätist ja natuke uudistasime niisama ringi. Loomakesed olis tõesti väga armsad, aga kuna pardid, jänesed, hobused, kitsed ja kanad on ka Eestis väga tavalised, siis ei hakanud me neid pildistama...

Lisaks sellele on sealsamas lähedal ka imeilus park. Kuna siin on pikemat aega väga kuiv olnud, siis on juba märgata, kuidas taimed tasapisi ära kuivama hakkavad.

Blue Grotto

Ootasin Blue Grottole minekut juba Maltale saabumisest peale, aga ilmad olid pidevalt tuulised ja jahedad. Nüüd kui soojaks läks, võtsime Grotto kohe oma plaanidesse. Meil vedas, kuna üks töökaaslane elab sealsamas lähedal ja oli lahkesti nõus meid peale tööpäeva lõppu kohale viima. Paadisõidu eest tuleb maksta 8 eurot. Muidu oli kõik väga ilus ja tore, aga paadijuht oli väga pealetükkiv ja isegi pisut agressiivne. Muudkui tüütas meid oma liigagi ülearuse kommenteerimisega kus ja kuidas peaksime pilte tegema.

Peale paadisõitu vaatasime veel natukene ümbruses ringi, nautisime ilusat ilma ja einestasime kohalikus restoranis. Kuna Blue Grotto juurde sõidab ainult üks buss, oli seda vaja tund aega oodata. Bussipeatuses täpseid aegu kirjas ei olnud ja samal ajal tüütas meid üks taksojuht, kes tahtis meid ära viia, siis otsustasime natukene jalutada ja otsida üles järgmine peatus, kus rohkem busse liiguks. 

Selle kolme Maltal veedetud nädala jooksul on ainult 1 kord natuke vihma sadanud. Olime väga üllatunud, kui nägime, kuidas siinne vihm kõik aknad, autod, pingid jne mustaks oli teinud. Saime teada, et pilved kannavad Aafrika kõrbetest liiva kaasa ja see sajab siin maha. Maltal sajab üleüldse nii harva, et inimesed palvetavad selle eest.

Maasikafestival, Golden Bay ja Mosta Dome

Vahepeal on siin ilmad nii ilusaks läinud ja tänu sellele, oleme saanud palju ringi seigelda :)

Pühapäeval kutsusid korterikaaslase sõbrad meid maasikafestivalile. Sealt võis osta nii värskeid maasikaid kui ka taimi ning erinevaid küpsetisi ja jooke, mida vähegi maasikatest teha võib. Terve festivali aja esinesid väikesed lapsed oma laulude ja tantsudega. Mulle väga meeldisid ka aedade külge riputatud joonistused.

Peale festivali läksime kuulsat Golden Bayd vaatama. Kuna bussi peale oli pidevalt pikk järjekord, otsustasime minna jalgsi. Kui rannani jõudsime, tuli välja, et see on hoopis teine koht ja meil tuleb õigesse kohta jõudmiseks üle mägede ja kaljuservade ronida. Mis alguses tundus hullumeelne, oli kõige täiega seda vaeva väärt. Ülevalt avanes vaade, mis jääb igaveseks meelde.

Meie muidu kirikute ja muuseumite huvilised eriti ei ole, aga Mosta kirikust ei saa lihtsalt mööda vaadata. Mosta Dome on Euroopas suuruselt 3. kuppelkirik ja enamgi veel, II maailmasõja ajal kukutati kirikusse pomm, mis imekombel ei plahvatanud. Selle pommi koopiat saab seal siiani vaadata. Kahjuks peame tunnistama, et imetlesime vist kõike muud ja pommi unustasime üldse ära :D

Natuke Malta ööelust ka :D

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult me eriti ei julgenud öösel välja minna. Meid oli varem korralikult hirmutatud, et lõunamaa mehed on väga temperamentsed ning pealetükkivad. Selleks, et me siiski elamusest ilma ei jääks, oli korterikaaslane lahkesti nõus meie turvamiseks kaasa tulema.

Siin Maltal on kõik ööeluga seonduvad asutused koondunud põhimõttelisest ühele samale tänavale San Giljanis.

Mingit piletiraha ei küsita, enamgi veel, tänaval jagatakse kuponge, mille eest saab klubisse sisse astudes tasuta kokteili, 2 ühe hinnaga või midagi muud sellist. Mul juba üksinda oli neid kokku 5 tükki :D Põhimõtteliselt millegi eest maksma ei pidanud, või kui oleksin tahtnud siis hinnad on siin ikka väga head. Näiteks rumm koolaga 2.50.

Klubid ise on väga erinevad, igale maitsele leiab midagi. Erinevalt Eestist on igal pool ka väljas istumise ja suitsetamise jaoks terrass.  Ei saa mainimata jätta, et rahvast oli ikka väga palju, kuid ruumi oli siiski piisavalt, et ennast hästi tunda.

Eriliselt jäi meelde ühes klubis olev tuba, mis on tehtud päris jääst ja kus inimesed käivad talvejopedega kokteili nautimas :)

Taksoga koju sõita on Maltal päris kallis. Meil vedas, kuna korterikaaslane oli teadlik mingisugusest mitteametlikust taksoteenusest, mille eest tuleb maksta vaid 3 euri per face :D. Seda juhul kui kõik istekohad taksos on täidetud (lisaks juhile 5 inimest).

 Oleme tänulikud oma toredale turvamehele, keda tegelikult polekski vaja olnnud, sest jutud pealetükkivate lõunamaalaste kohta on liialdatud. Kokkuvõtteks veetsime toredasti aega ja jäime väga rahule :)